Nii raske tundub keha, kui hommikul ma üles tõusta katsun,
Ei taha üldse miskit teha, kuid siiski voodist välja astun.
Vaatan kella, aeg on alles väga vara,
Õues veel on täitsa pime- ei mingit sooja päiksesära.
Kuid kangelase tee ei alga pärastlõunal, see algab enne koitu,
Siis kui sinu keha magab, ei võta vastu mingit toitu.
Siiski neelan alla härjasilmad, ja tükkidena söön banaani.
Ning lõpuks tõmban jalga isa spordipüksid, mis ulatuvad täitsa maani.
Ei hooli mina mingist moest, sest tähtsad pole mitte kallid Nike’i riided.
Tähtis on vaid tahtejõu ja eesmärk, sest sportlased ka riieteta väga kiired.

Jõusaalis treenin nagu loom, nagu Kalevipoeg ma rasket kangi surun.
Iga lihaskiud mu kehas põleb, iga muskel ragiseb kui automaadipadrun.
Ma tahan, et mu biitseps oleks suur, kasvaks nagu pärmitainas,
Et puitu raiuksin kui võimas kangelane Kalev, kes töötab vanaema aias.
Ma rinnalt surun sada kilo, mu ustav sõber Joosep aitab mind.
Ta toetab mu kangi, tõmbab seda üles kui ei suuda enam suruda mu rind.
Lõpuks astun jooskulindile ja jooksen kümme kilomeetrit.
Nii kuum mul hakkab, et seda mõõta ei jätkuks termomeetris iial eetrit.
Siis kui puhtaks pestud saab mu trennist rammus keha,
Ma neelan alla proteiinišeigi, see ainus on, mis pärast rasket trenni jääb veel teha.

Kuid üksnes kehaline jõud harmooniliseks arenguks piisav pole.
Lihastega mees on välimuselt kena, kuid rumal hing on siiski väga kole.
Seega lisaks kodutööle ma loen ajalehte pehmes tugitoolis.
Ma mõtlen kunstist, muusikast, ma mõtlen sõpradest ja koolist.
Vinüüliplaadilt mängib Beatles’ite laul, mu lemmik „Yellow Submarine“.
See viib mind lausa teise ilma, ma pole ammu enam siin.
Ja järsku hüüab ema köögist, et söögiks valmis on mu broilerkana.
Mu ema maitsvat toitu teeb ja see ei ole iial üks ja sama.
Kuid hilja on, on lõpuks aeg ka voodisse mul minna, siis mu lihas puhkab.
Ja kogu minu klass siis suurest biitsepsist ja kivikõvast rinnast ohkab.

Mina, Kalmer ♥♥♥♥, kinnitan, et olen ballaadi „jüri tross ainuõiguslik autor.