We are getting rekt!

Pagulus on sunnitud elukohavahetus. Põhjusteks võivad olla tagakiusamine (hirm tagakiusamise ees) rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu; lahkumine sõjategevuse eest; põgenemine looduskatastroofide eest; vaesus ja näljahädad; õnnetusjuhtumid. Lahkumine võib olla ajutine või alaline, olla riigisisene või ületades riikidevahelisi piire.

Pagulane (inglise keeles refugee) on rahvusvahelise õiguse järgi inimene, kes põhjendatult kardab tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast, viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada sellelt riigilt kaitset, või kes nimetatud sündmuste tagajärjel viibib kodakondsusetuna väljaspool oma endist asukohariiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda.[1] Kuni pagulusstaatuse kinnitamiseni sihtriigi poolt on välismaalane varjupaigataotleja.

Keskkonnapõgenikud ehk keskkonnapagulased (inglise keeles environmental migrant) on sunnitud lahkuma oma traditsioonilisest elukeskkonnast keskkonnaseisundi loodus- või inimtekkelise halvenemise või elulise loodusvara (nt vesi, viljakas pinnas) ammendumise tõttu. [2] Looduslikud tingimused on näiteks üleujutused, tormid (orkaanid), maalihked ja -värinad, vulkaanipursked. Inimtekkelised on ulatuslikud keskkonnareostused, õnnetusjuhtumid (Tšornobõli katastroof).

Sisepõgenikud (inglise keeles internally displaced person - IDP) lahkuvad kodudest, kuid ei välju koduriigi territooriumilt. Sisepõgenikke võib kodudest lahkuma sundida nii konfliktid ja inimõiguste rikkumised kui ka looduslikud tingimused ja katastroofid.
Looduslikud tingimused

Suuri ja mastaapseid sündmusi tuleb ette harva ja ebaregulaarselt, kuid nende esinemisega kaasnevad suurte inimhulkade liikumised. Enim ja suurimaid inimeste sundümberasumisi põhjustavad üleujutused, tormid ja maavärinad. Loodusõnnetuste tagajärjel on aastatel 2008 - 2013 pidanud kodud jätma keskmiselt 27 miljonit inimest.[6] 2013. aastal pidi maailmas ümber asuma hinnanguliselt 22 miljonit inimest.[6] Regiooniti on olnud enim mõjutatud Aasia ja Vaikse ookeani ning Lõuna-Aasia, kus rahvastiku tihedus on väga suur.
Pagulased Eestis

Pagulasseadus võeti Eestis vastu 1997. aastal, kui riik liitus 1951. aasta ÜRO pagulasseisundi konventsiooniga.

Eesti on üks väiksema pagulaste arvuga riike Euroopas. 1997. aastast 2014. aastani on Eestile esitatud kokku 615 varjupaigataotlust.[7] Näiteks Soomes esitatakse taotlusi aastas üle 3000.[8] Eesti varjupaigataotlejad pärinevad peamiselt Vene Föderatsioonist (75), Gruusiast (67), Ukrainast (61), Süüriast (37), Afganistanist (36), Vietnamist (30), Iraagist (26), Valgevenest (26), Sudaanist (26), Türgist (23), Pakistanist (20) ja Armeeniast (17).[7]

Viimasel viiel aastal on varjupaigataotluste arv viiekordistunud: kui 2010. aastal esitati Eestile 33 varjupaigataotlust, 2011. aastal 67, 2012. aastal 77, siis 2013. aastal esitati Eestile juba 97 varjupaigataotlust ja 2014. aastal 157.[7] 2014. aastal anti pagulasstaatus 20 asüülitaotlejale.[9] Varjupaiga taotlemise ajal peavad pagulased üldjuhul elama Varjupaigataotlejate Majutuskeskuses, mis asub Lääne-Virumaal Väike-Maarja vallas Vao külas.[10]

1997. aastast 2014. aastani on Eesti andnud pagulasstaatuse või täiendava kaitse kokku 94 inimesele.[7]
Organisatsioonid

Järgnevalt on loetletud organisatsioonid, kes tegelevad pagulastega maailmas ja Eestis.
ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet

ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR), tuntud ka kui Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Pagulaste Amet, on ÜRO talitus, mille kohustuseks on kaitsta ja toetada pagulasi, kas riigi valitsuse või ÜRO taotlusel. Amet aitab kaasa pagulaste vabatahtlikule repatrieerumisele, kohapealsele integreerumisele või ümberasumisele kolmandasse riiki. Ameti peakorter asub Šveitsis Genfis. Amet on ÜRO Arenguprogrammi liige.[11]
Rahvusvaheline Punase Risti Komitee

Rahvusvaheline Punase Risti Komitee (ICRC) on vanim Rahvusvahelise Punase Risti liikumise alla kuuluv organisatsioon. Selle ülesanneteks on kaitsta sõja ja konflikti piirkondades kannatanuid. Kuigi Rahvusvahelisel Punase Risti Komiteel puudub otsene mandaat pakkuda kaitset pagulastele on organisatsioon teatavates piirkondades põgenikke aidanud.[12]
Euroopa Põgenike ja Pagulaste Nõukogu

Euroopa Põgenike ja Pagulaste Nõukogu (ECRE) on üleeuroopaline mittetulundusühingute liit, mille eesmärk on pagulaste, asüülitaotlejate ja ümberpaigutatud inimeste õiguste edendamine ja kaitse.[13]
Eesti Pagulasabi MTÜ

Eesti Pagulasabi (Estonian Refugee Council) tegeleb pagulaste abistamisega, aidates neil leida Eestis elukohta ja tööd. Ühing aitab varjupaigataotlejaid, kogub humanitaarabi ja teavitab üldsust.[14]
Eestlased paguluses

Next.svg Pikemalt artiklis Suur põgenemine

Teise maailmasõja ajal toimus suurim põgenemislaine eesti rahva ajaloos. Saksamaa mobilisatsiooniähvardus ja Punaarmee pealetung idarindel sundis noori mehi pagema Soome ja Rootsi. Tõeline suur põgenemine algas 1944. aasta sügisel, kui Nõukogude Liit okupeeris taas Eesti. Rootsi oli kõige ihaldatum põgenemispaik oma neutraalsuse ja jõukuse tõttu. 1. aprilliks 1945 arvatakse olevat Rootsi saabunud 26 000 - 27 000 eestlast[15]. Teine suur põgenikelaine moodustus inimestest, kes ei leidnud võimalust pageda laevade või paatidega Rootsi. Nad evakueerusid koos taganevate sakslastega Saksamaale. Pagulaste endi andmeil oli 1. oktoobriks 1946 Saksamaa läänetsoonide põgenikelaagris 31 221 eestlast[16][17]