Kõndisin üks õhtu koju, nautisin ilma ja fakti, et graniit oli lõpuks kõnniteelt ära koristatud. Mõtlesin omaette homoseksi mõtteid. Järsku! Hüppas Varro pimedast varjust välja. Ta peitis end põõsas. Tuli lähedale ja hakkas korrutama "noh noh noh!" ja siis tegi korra ühe keigarliku naeru, musitas oma kuldset sõrmust ja kepsles minema. Väga veider olukord. Enam homoseksist ka ei mõtle.